Põlva haigla sotsiaaltöötaja Elle Vidder on Põlvamaa parim

„See oli mulle üllatuseks, kui leidsin kandidaatide hulgast oma nime. Ma arvan, et kõik sotsiaaltöötajad on heal tasemel, sotsiaaltöö on meeskonnatöö. Mul on head kolleegid ka varasematest töökohtadest, kellega vajadusel mõtteid jagada ja arutleda. Üksi seda tööd teha on raske,“ leiab Elle Vidder.

Vidder töötab poole koormusega tööalase ja sotsiaalse rehabilitatsiooni osakonnas ning teise poolega haigla statsionaarsetes osakondades.

„Põlva haiglasse tulles olingi esimene haigla sotsiaaltöötaja, lihtsalt proovimise mõttes, kas üldse haiglasse on vaja sotsiaaltöötajat. Täna saab kindlalt väita, et jah, on. Tegelikult peaks olema isegi suurema koormusega, sest sageli, kui lähen palatisse ühe inimese juurde, selgub, et tegelikult tahavad ka teised patsiendid rääkida ja infot saada,“ tõdes Vidder.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on aluseks rehabilitatsiooniteenuse osutamise kvaliteedijuhis, milles on sotsiaaltöötajal reeglid sotsiaalnõustamisel, kliendi teenustel osalemise koordineerimisel,  kaasatakse erinevaid spetsialiste. Haigla töö on samas teistmoodi.

„Üldiselt annab mulle osakonna arst või õde info patsiendist, kes võiks suunduda koju. Mina hakkan uurima, kas tal on kodus vajalikud tingimused, kas ta saab seal hakkama. Käin patsiendi juures, esmalt kuulan tema soove, seejärel räägin talle toimetulekut toetavatest sotsiaalteenuste ja -toetuste võimalustest. Lisaks suhtlen patsiendi lähedastega, viimaste puudumisel kohaliku omavalitsusega,“ kirjeldas Vidder.

Küsides, mis on tema töös kõige keerulisem, vastas Elle Vidder: „Sageli on inimestel raske mõista, et ema või vanaema on juba nii eakas ja ta ei hakka enam iseseisvalt liikuma, vajades varasemast oluliselt rohkem igapäevast abi ja hoolt. Ma ei pane seda pahaks, ka lähedaste jaoks on see olukord uus, kuidas elumuutusega toime tulla.“

Vidderi sõnul on ta rehabilitatsioonis märganud, et need, kes ise püüavad ja võtavad vastutuse oma tervise osas, jõuavad sageli kaugemale. „Aidata saame ikkagi neid, kes vähemalt ära kuulavad, on valmis muutusteks ning püüavad ka ise pingutada. Meie ülesanne ongi neid seejuures toetada,“ sõnas Vidder.

Vaadates tagasi 32. aastale sotsiaaltöös, vastas Vidder, et selle ameti juures on hoidnud teda klientide ja patsientide edulood ja positiivsed arengud. Samuti kiidab ta oma kolleege, kes on väga kokkuhoidvad. Küll tuletab ta meelde, et oluline on „ei“ ütlemise oskus, hobidega tegelemine ja endale vaba hetke võimaldamine, mis aitavad keerulistest juhtumitest läbi närida.