Põlva haigla aasta õeks valiti kirurgia osakonna õde Monika Hüppenen, kes kuus aastat tagasi andis omandatud erialale uue võimaluse.
Kui küsida kolleegidelt, kuidas nad iseloomustavad tänavust aasta õde Monika Hüppeneni, siis tulevad vastu vaid positiivsed sõnad: „Professionaalne, heatahtlik ja kollegiaalne õde, on alati valmis aitama kolleege,“ kirjeldas üks. „Väga hea suhtlemisoskusega, heaks visiitkaardiks haiglale,“ ütles teine. „Professionaalne õde, kes teab ja tunneb oma tööd,“ toob välja kolmas.
Kuidas aga jõudis särasilme õde oma eriala juurde? Monika asus õppima Tartu meditsiinikooli, kuid esimene tagasilöök tuli juba esimeste kuudega.
„Käisin kolm kuud ära ja tundsin, et enam ei taha. Ema soovitas natuke veel proovida ja vedasin end lõpuni välja. Peale lõpetamist 2000. aastal töötasin kaks ja pool kuud Võru haiglas, kus sain kinnitust, et see eriala ikkagi pole minu jaoks,“ meenutas Hüppenen.
Siiski tuli õde veel mõni kord haiglatele appi puhkuste asendajana. „Viimast Põlva haigla valvet mäletan, see oli samal päeval kui Eurovisiooni võitsid Tanel Padar ja Dave Benton,“ sõnas Hüppenen.
Peale seda oli Hüppenen tervishoiu jaoks ligi 18 aastat kadunud, töötades hoopis oma isa autopoes klienditeenindajana. Ta ei kahetse oma otsust, kuna see tundus tol hetkel õige ja andis praeguseks tööks kaasa suurepärase suhtlemisoskuse.
Kasvas soov oma erialal töötada
Siiski aja jooksul süvenes õel mõte tagasi meditsiini juurde naasta. „Kui ühel sünnipäeval tuttav õde küsis, kas ma pole mõelnud tervishoidu tagasi tulla, siis hakkasin sellele rohkem mõtlema. Ka pereliikmed olid toetavad ja see andis innustust,“ tõdes Hüppenen ja lisas, et edasi läks kõik loomulikult.
Monika oli näinud „Õed tagasi tervishoidu“ programmi kuulutust ja kuna sisemine soov oli juba olemas, siis võttis ta julguse kokku, esitas avalduse ja läks vestlusele. „Olen nüüd rahul. Peale nelja kuud Tallinnas läks kõik sujuvalt – sain kohe Põlva haiglasse tööle ja tundsin, et nüüd on minu aeg,“ ütles õde.
Põlva haiglasse tõi Monika kirurgia osakonna õendusjuht Tiina Volzina, kes oli Monika allkirja jahtinud juba peale meditsiinikooli lõpetamist. „Siis ma ei tahtnud, aga hiljem trehvasime ja ütlesin, et tulen praktikale. Tuli välja, et tal oli õendusabi osakonda õde vaja,“ rääkis Monika.
Õendusabi osakonnaga vaheldumisi hakkas Monika töötama ka kirurgia osakonnas, kus lisandusid arstidega vastuvõtud. Esialgu küll kolleegi asendama, kuid tänaseks teeb Monika vastuvõtte kirurgia, ortopeedia, uroloogia ja vahel ka endokrinoloogia eriarstidega. „Iga arstiga on põnev töötada, kuna igal erialal on midagi põnevat,“ leiab Monika.
Vaheldusrikas töö
„Vastuvõtul suhtleb arst patsiendiga rohkem, mina toimetan uuringute, uue aja broneerimise ja muu juhendamisega. Osakonnas on aga jooksmist rohkem – täita arsti korraldusi, süstid, tilgutid ja rohkem suhtlust patsientide ja kolleegidega,“ kirjeldas Monika, kes peab just suhtlust oma töö juures kõige olulisemaks.
Uurides aasta õelt, mis tunde see tekitas, kui kuulis oma nime aasta töötajate tunnustamisel? „Jalad läksid nõrgaks – see oli täiesti ootamatu. Mulle meeldib olla „hall hiireke“, teha oma töö ära, aga samas on hea saada tagasisidet, et olen midagi teinud hästi,“ vastas Monika tänulikult.
Kuigi Monika tunnistab, et ei ole mujal töötanud ja võrdlusmoment puudub, siis tuleb ta hea meelega tööle. „Mulle meeldib siin – inimesed on toredad. Kindlasti ei kahetse, et meditsiini tagasi tulin. See töö ei lõpe kunagi ja alati on midagi teha.“
Töövälisel ajal ootavad Monikat eelkõige lapsed, kodused toimetused ja aiatööd. „Vahel käin kõndimas või rattaga sõitmas, õmblemine meeldib mulle. Tegemist jagub alati.“
