Põlva haigla aasta arsti tiitli pälvinud dr Katrin Keerma on kõrgelt hinnatud sisehaiguste arst ja osakonna juhataja, kes paistab silma oma põhjalikkusega ning on pühendunud patsiendikesksele tööle.
Kolleegid kirjeldavad dr Keermat järgnevalt: ta on aktiivne ja haigla arendamisele suunatud ning keskendub töötajate, sealhulgas iseenda arengule. Tema töövõime, pühendumus ja entusiasm on lihtsalt uskumatu!
Dr Keerma, mis tunde see tekitas, et kolleegid valisid teid Põlva haigla aasta arstiks?
Aasta arstiks valimine oli suur üllatus ja tunnustus. Näen, et ravikvaliteet Põlva haiglas on aastatega paranenud ning teeme aktiivselt tööd, et pakkuda ka edaspidi patsientidele kvaliteetset raviteenust.
Teie puhul toodi esile, et fookus on alati arengul, saada paremaks nii arstina kui meeskonnana. Kuidas see töö käib?
Minu eesmärk on teha Põlva haigla siseosakonnast koht, kus inimesed tahavad töötada. Meil on taha pidevalt areneda ja olla veel põhjalikumad. Näiteks tahame rohkem läbi töötada rahvusvahelisi ravijuhendeid ja nende alusel koostada algoritme, mis aitaksid arstidel ja residentidel kiire töötempo juures otsuseid langetada.
Selleks viisime ellu akadeemilised lõunad, kus on arstidel, residentidel ja praktikantidel võimalus esitleda teadusartikleid, et oleksime tänapäevase ravikäsitluse ja muutustega kursis. Pingutame iga päev, et ravikvaliteeti hoida ja luua keskkond, kuhu noored arstid tahaksid tulla.
Lisaks valiti siseosakond Põlva haigla aasta juhendajaks. Kuidas see teil õnnestunud on?
Tudengite ja residentide vastuvõtmise jaoks peavad meil olema head juhendajad ning tegelikult panustab kogu osakond, et õppimine saaks toimuda. Kui vaatan näiteks arst-residente, siis minu jaoks tuleb ta siia õppima ja tal peab olema selleks aega. Kui annan talle patsiendi, siis ta vaatab juhendid üle ja mõtleb plaani läbi. Ma ei arvesta residenti tööjõuna ega ehita tööplaani residendi keskselt. Residendi esmane ülesanne on õppida, mis eeldab aega nii teooriale kui praktikale.
Kui vaadata osakonnatöö arenguid, mida te välja tooksite?
Kõige suurema muutusena olen tajunud, et kolleegid Tartu Ülikooli Kliinikumist usaldavad meile aina keerukamate tervisemuredega patsiente. Võtan seda tunnustusena ja märgina nende usust, et saame keerulisemate haigetega hakkama. Samas on seeläbi suurenenud ka töö intensiivsus ning keerukus.
Samas leian, et suudame Põlvas hoida head kvaliteeti ja leida aega ka patsiendile. Arstidena tahaksime tegelikult patsientidega rohkem suhelda ja nende jaoks olemas olla, kuid see on meditsiinisüsteemi kasvanud ootuste kõrval muutunud üha keerukamaks.
Kuidas jõudsite arsti eriala juurde?
Kui olin üheteistkümnendas klassis, ma kartsin haiglaid. Ma ei talunud haiglalõhna ning kartsin täiesti paaniliselt nõelu. Sellegipoolest arvas vanaisa, et minust võiks saada väga hea arst. Ma ei teagi täpselt, millistel alustel ta seda väitis.
Kõik muutus, kui käisin 11. klassis vahetusõpilasena USAs. Peretuttava kaudu sain sealses haiglas kaasas käia. Kuigi läksin sinna hirmuhigi otsaees, siis koos ämmaemandaga sünnitusosakonnas käies ja nähes vastsündinuid, sünnitusi ja sealset personali, sain järsku aru, et haigla on koht, kuhu kuulun.
Millised on sagedasemad sisehaigused, millega Põlva haigla siseosakond tegeleb?
Kõige sagedamini tegeleme kopsupõletike, südamepuudulikkuse ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ägenemisega. Koos arstide ja residentidega püüame märgata ja leida ka haruldasemaid haigusseisundeid. Alati ei ole tegemist insuldi või alkoholist tingitud degeneratiivse närvihaigusega.
Lisaks võtate ambulatoorselt vastu südamepuudulikkusega patsiente. Kust tuli selline mõte?
Ambulatoorsete vastuvõttude avamine oli loogiline samm. Olen kaasatud Tervisekassa raviteekondade kiirendiprogrammi südamepuudulikkuse raviteekonna meeskonda. Nähes meie kohalike patsientide sageli katkendlikku südamepuudulikkuse ravi, aitame paljusid inimesi sujuvamale raviteekonnale. Samuti saan vastuvõtule kutsuda siseosakonna haiglaravilt koju suundunud patsiente, et veenduda edasise ravi tõhususes.
Kuidas on teie eriala viimastel aastatel muutunud?
Sisemeditsiini on muutunud aina keerulisemaks. Meditsiin on arenenud, inimesed elavad mitme haigusega kauem ning kasutusele on tulnud uued ravimid.
Kui vaatame üle 75-aastaseid patsiente, siis üldiselt on vähe neid, kellel poleks mõnda sisehaiguste valdkonda kuuluvat tervisemuret. Seega jõuavad meile sageli mitme haigusega patsiendid, kes mõne teise osakonna jaoks ei ole huvitavad. Kuid siinkohal tulebki mängu sisearsti tugevus – tervikvaade ja oskus erinevad probleemid omavahel kokku viia.
Miks valisite oma erialaks just sisemeditsiini?
Sisemeditsiin on äge, sest ühel päeval loed kardioloogiat, teisel kopsuhaiguseid, kolmandal aga farmakoloogiat – sul on justkui sundus kõigest natuke teada. Sisearstidel on tööd absoluutselt igal pool, pole haiglat, kus sisearsti vaja pole. Samas sisearstina tuleb osata ravimitega balansseerida: patsiendil läheb paremaks või kehvemaks ning siin mängib rolli ka arstitunnetus. Mulle meeldivad olukorrad, kus ravijuhend on küll teada, kuid oluline on ka arsti kogemus ja vaist.
Kuigi minu valik sisemeditsiini residentuuri kasuks on ühelt poolt praktiline, sai määravaks eelkõige kliiniline farmakoloogia, millega on seotud isiklikud kaotused ja kus peitub minu sisemine säde. Oma osa eriala valikul on ka minu eeskujudel dr Peeter Saadlal ja dr Alar Irsil, kelle entusiasm oli nakkav ja nad on olnud minu töös pool võitu.
Mis on teie töös kõige keerulisem?
Arstidele on meditsiinisüsteemi poolt peale pandud kõrged ootused ja vastutus. Kõige keerulisem võib olla lähedaste suhtumine. Olukorras kus lähedase või pereliikme tervis on pöördumatult muutunud, on emotsioonid loomulikud, kuid paraku avaldub see sageli tahtmatult meditsiinipersonali suunas. Meditsiin on muutunud nõudlikuks, vahest on ravikohti vähe, teinekord napib aga patsientide ravimiseks raha.
Lõpetuseks, mis teid oma töös kõige enam motiveerib?
Mind motiveerib kui panustan ja patsient terveneb või saavutame üheskoos suhteliselt hea tasakaalu krooniliste haigusega, juba see on võit. Nii mõnedki patsiendid jõuavad hiljem minu ambulatoorsele vastuvõtule, nähes, et neil on hästi läinud, siis see tekitab samuti eduelamuse. Mulle valmistab heameelt, kui patsient tuleb ja ütleb siiralt aitäh, rohkemat polegi vaja.
Teisalt pakuvad motivatsiooni ja väljakutset keerulisemad patsiendid, mis võib olla ebamugav ja tuua rohkem pinget, aga aitab mul areneda. Sisemiseks tasakaaluks ja säilitamaks sädet silmis, vajan pidevat arengut ja teadmist, et olen päeva lõpuks parem kui olin hommikul alustades.
Kogu selle töö juures on asendamatud minu kolleegid. Nad on lihtsalt nii ägedad, kõik pingutavad, et saaksime Põlva haiglas pakkuda parimat võimalikku ravi – aitäh teile!
