Kooliõde on sageli usaldusisik, kelle poole õpilased pöörduvad oma tervisemuredega – olgu need peavalu, kõhuvalu või mured, mida ei julgeta teistele rääkida. Põlva koolis ja gümnaasiumis töötab juba kolmandat aastat kooliõena Margit Äro, kellega rääkisime kooliõeks saamise loost, töö eripäradest ning sellest, kuidas kooliõendus aitab ennetada probleeme ja toetada laste heaolu.
Kuidas jõudsid kooliõena tööle?
See juhtus üsna juhuslikult. Sõbranna jagas mulle Põlva haigla kuulutust, et otsitakse kooliõde ja mõtlesin proovida. Kuigi mul polnud veel immuniseerimise koolitust, siis uurisin, kas üldse tasub kandideerida. Tuli välja, et koolituse saan töö käigus ja nii ma siia sattusingi. Mäletan hästi esimest kohtumist – tulin teisest linnast ja kartsin ära eksida, õnneks õendusjuht tuli mulle vastu ja tutvustas nii haiglat kui kooli. See soe vastuvõtt jättis tunde, et siin võiks tõesti töötada ja täna tunnen, et kooliõeks hakkamine oli õige otsus.
Kui kaua oled kooliõena tegutsenud?
Alustan praegu kolmandat õppeaastat. Eks alguses esimene nädal oli küll raske – mõtlesin, kuhu küll sattunud olen. Aga järk-järgult läks selgemaks, hakkasin aru saama, kes on päriselt mures ja kes püüab lihtsalt tunnist vabaks saada. Koolis oledki natuke nii õde kui psühholoog ühes isikus. Samas tuleb oma piirid paika panna, et päriselt abi vajavad saaksid minu juurde tulla.
Millist rolli näed endal kooliõena?
Püüan süsteemi arendada. Muutsin näiteks terviseküsitluse põhjalikumaks ja teen selle viiendatele, seitsmendatele ja üheksandatele klassidele. Tahan olla probleemidega paremini kursis, nii on võimalik neid ennetada ja korraldada teemakohaseid loenguid ja tugitegevusi.
Kas kasutad oma töös ka haigla võimalusi?
Vajadusel saan kolleege loenguid pidama kutsuda, see on kahtlemata kasulik. Sageli selgub, et lapsed teavad mõnda teemat pealtnäha hästi, ent tegelikult on teadmised lünklikud või hoopis moonutatud. Ka ise õpin koos noortega, näiteks osalen veebikoolitusel noorte kohtinguvägivalla teemal, et õppida neid paremini toetama. Minu varasem töö oli südamehaigete patsientidega, kuid kooliõendus on selles suhtes teine maailm.
Milliseid tervisekontrolle kooliõde teeb?
Tervisekontrolle tehakse 1., 3., 7. ja 10. klassis. Mina kontrollin seitsmendate ja kümnendate klasside õpilaste tervist Põlva koolis ja Põlva gümnaasiumis. Uurime nägemist, rühti, pikkust, kaalu ja vererõhku. Kui näen terviseprobleemi, siis kirjutan vanematele Stuudiumisse. Nii on kõik fikseeritud ja läbipaistev. Kui olen kellegi terviseprobleemi tõttu koju lubanud, siis teavitan Stuudiumis ka õpetajaid.
Kuidas on koostöö lapsevanematega?
Mind on kutsutud nii tervisenõukogusse, kui ka hoolekogu koosolekutele, kus olen rääkinud nakkushaiguste levikust ja traumadest. Lapsevanematega koostöö on sujuv, näiteks on nad toonud välja vajaduse digitaliseerida pabereid. Näiteks vaktsineerimisel on digitaalne nõusolekuvorm palju kindlam ja mugavam ning tagab suurema vastamisosakaalu.
Mida peab lapsevanem teadma enne laste vaktsineerimist?
Oluline on teada, millise haiguse vastu last vaktsineeritakse. Krooniliste haigustega laste puhul sageli arutatakse ka raviarstiga eelnevalt läbi, kas lapsele võib seda vaktsiini teha. Ilma lapsevanema kirjaliku nõusolekuta, ei tehta lapsele ühtki vaktsiini.
Kas erinevate vaktsiinide puhul on vanemate hoiakud erinevad?
Näiteks leetrite, mumpsi, punetiste või difteeria vastu vaktsineerimisel pole probleeme olnud. HPV puhul on märgata erinevust – 2024. aastast tehakse vaktsiini ka poistele ja poiste vanemad annavad nõusoleku sagedamini kui tüdrukute vanemad. Samas on olukordi, kus noor ise on vanemad ümber veennud või kus laps keeldub ja ema järgib tema soovi. Lisaks on ka noori, kes pärast koolis immuniseerimise teemade õppimist otsustavad vaktsiinid ikkagi teha ja lapsevanem annab selleks nõusoleku.
Milliste tervisemuredega õpilased enim pöörduvad?
Kõige sagedasemad mured on pea- ja kõhuvalu. Põhjus on tihti selles, et hommikul ei sööda ega jooda ning kehalise kasvatuse tunnis hakkab halb. Ka koolis jäetakse tihti söögikorrad vahele.
Suurem probleem on ka viiruste ajal – mõnikord saadetakse lapsed haigustunnustega kooli, lootes, et „kooliõde ravib terveks“. Tegelikult oleks oluline, et vanemad hommikul last kraadiksid ja haigena koju jätaksid. Koolis haigusi ei ravita – lapse ravi määrab ja koordineerib siiski kas lapse perearst või pikaajaliste haiguste korral eriarst.
Lõpetuseks, palun räägi, miks sa seda tööd teed?
Soovin, et koolitervishoiuteenus oleks võimalikult hea, et õpilaste tervist päriselt jälgitaks ja toetataks. Tahan pakkuda seda teenust nii, nagu ma ise oma lapse puhul ootaksin – parimat võimalikku.