Põlva haigla 80: Staažikas õde meenutab esimest tööpäeva haigla uues hoones
Õendusabi osakonna õde Marge Kurvits jagas oma meenutusi haiglast ja tööst ning tõdeb, et üht-teist on aja jooksul Põlva haiglas muutunud.
Oled Põlva haiglas töötanud õena koguni 46 aastat. Kuidas see kõik õnnestus?
No näed, õnnestus! 1979. aastal lõpetasin kooli ja mind suunati tööle Räpina haiglasse, mis kuulus tollal Põlva haigla alla. Töötasin seal kolm aastat kirurgia osakonnas. Kui valmis praegune haiglahoone, tulin tööle siia kirurgiasse ja olen siiani jäänud.
Vahepeal käisin kahe lapsega dekreedis – tol ajal oli see aasta, teise lapsega olin vist poolteist aastat, aga tulin alati varem tööle tagasi. Olen kogu aja olnud kirurgias, nüüd viimased neli või viis aastat olen töötanud õendusabi osakonnas väiksema koormusega, sest tervis nõuab lühemaid tööpäevi. Protseduuriõena teen 10 tunniseid valveid, varem olid ka 24 tunnised valved. Aga see osakond on mulle nii armsaks saanud, pole kunagi tahtnud mujale minna – kolleegid on toredad ja midagi halba pole öelda. Kui tervis vastu peab, tahan töötada pensionieani ja ehk isegi natuke kauem.
Kuidas võrdlete 1981. aasta Põlva haiglat ja tänast?
Vahe on kui öö ja päev. Tol ajal olid veel klaassüstlad metallkolviga, kummivoolikutest tilgasüsteemid – ja veel juurde nende steriliseerimine ja käsitsi monteerimine. Sidumiseks keerutasime “tutikuid” näppude vahel. Nüüd on kõik võimalused hoopis teised. Töö ise on küll sama jäänud, aga töövahendid ja -korraldus on oluliselt muutunud. Kõige keerulisem ehk on olnud arvutitega harjumine, aga julgen abi küsida, kui peaksin hätta jääma.
On teil mõni meeldejääv seik nende aastate jooksul?
Oh, ikka on. Esimesel tööpäeval 1981. aastal, kui kirurgiaosakond avati, olin öövalves. Üks vanapapa läks tualetti, aga tagasi enam ei tulnud. Otsisime teda tükk aega, ka meile oli maja võõras. Mõtlesime, mis nüüd saab. Lõpuks leidsime, ta oli uues majas ära eksinud ja kõndinud trepist alla keldrikorrusele. Õnneks lahenes kõik hästi.
Kus te õppisite?
Õppisin Tartu meditsiinikoolis. Sel ajal, kui mina Räpinas kooli lõpetasin, ei olnud veel keskhariduse baasil õe õpet. Ehk tuli minna kohe pärast kaheksandat klassi lõpetamist ja õppekava oli tihe – nii keskharidus kui meditsiiniõpe koos. Praktikumid olid kliinikumis ja maakonnahaiglates. Olime lapsed alles 14–15-aastased, kui kodust kaugele ühiselamusse kolisime. Mäletan esimene ühiselamu oli Saadjärvel ja sõitsime iga päev Tartusse 20 kilomeetrit. See oli paras katsumus, aga saime hakkama. Teisel või kolmandal kursusel sain ühikakoha juba linnas.
Kust tuli soov õeks õppida?
Naabrinaisest sai eeskuju – ta oli sugulane ja töötas Räpinas medõena. Palusin tal tuua mulle süstlaid ning nõelu ja siis ma süstisin kodus karud ja nukud vett täis. Ema oli küll pahane, aga huvi oli suur. Mõtlesin ka lasteaiaõpetajaks saada, kuid lõpuks otsustasin ikkagi meditsiini kasuks. Ka täna ei vahetaks seda mingi muu eriala vastu. Ainult töökoormust olen ajaga vähendanud. Olen töötanud ka intensiivis, aga nüüd eelistan rahulikumat rütmi.
Kuidas patsiente käsitled?
Kõigepealt kuulan rahulikult ja tähelepanelikult, mis mure on. Mulle meeldib patsientidega suhelda. Ei ole kuulnud, et oleksin kunagi pahasti öelnud, veel enam karjunud. Proovin lahendada olukordi, mis on minu võimuses. Tunnen ennast eriti hästi just käelistes tegevustes, nagu verevõtmine ja kanüüli paigaldamine.
Avaldatud 05.06.2025, autor Madis Perli
