Täna, 5. mail tähistame rahvusvahelist ämmaemandate päeva! Selle tähtsa päeva puhul on meil hea meel jagada lugu Põlva haigla staažikate ämmaemandate Marika Karoni ja Svetlana Nilbega, kellel täitus 1. aprillil 45. tööjuubel.

Uurides Marikalt ja Svetlanalt, kas 45 tööjuubel tuli neile üllatusena, vastas Svetlana: „Need aastad ikka lendavad kiiresti, aga see oli hästi meeles, kuna ka kooli lõpetamisest on möödas 45 aastat.“
Svetlana ja Marika asusid Põlva haiglasse tööle 1981. aasta 1. aprillil, kuid kuna ehitustööd veel kestsid, siis alustasid nad Räpinas. „Tegelikult olin veidi pettunud, et Põlva haigla veel valmis polnud,“ tunnistas Marika.
Toona sai ämmaemandaks õppida vaid Tallinnas ja kuigi Svetlana õppis vene ning Marika eesti grupis, sattusid nad ühiselamus ühte tuppa elama. Siiski selgus, et oma tulevikuplaane nad omavahel ei arutanud, sest Svetlana üllatus oli suur, kui nägi Põlva haiglasse dokumentide esitamise järel Marikat: „Mida sina siin teed?“ Õnneliku juhuse tahtel alustas kolm noort ämmaemandat, lisaks ka Tatjana, kes kohustusliku kolme aasta järel suundus tööle Petseri sünnitusosakonda.

Svetlana ja Marika aga jäid Põlva haiglasse ja praeguseks koos olev 45 aastat on muljetavaldav number, mis ei ole veel kivisse raiutud. Mis on teid hoidnud Põlva haiglas 45 aastat?
„Head kolleegid, stabiilsus ja armastus töö vastu,“ võttis Marika kokku. Svetlana lisas, et oluline on olnud ka tunne, et nende töö on vajalik. „Sa tahadki tööd teha, kui sul on hea kollektiiv ja hea läbisaamine. Sinu töökoht on nagu teine kodu.“

Kõige eredamalt meenutavad Marika ja Svetlana sünnitusosakonna aega. „Sünnitus oli ikka A ja O,“ ütles Marika. „See oli hästi rõõmus ja mõnus töö ning meil oli väga kokkuhoidev kollektiiv.“
Noorte ämmaemandatena õppisid nad palju kogenumatelt kolleegidelt. Svetlana meenutas tänuga toonast osakonnajuhatajat dr Reet Allast, kes usaldas noori, õpetas neid ja andis tööks tugeva põhja. Samuti on siiani meeles kolleegid Tiiu ja Sirje, kellelt saadi palju õppida.

Põlva haigla sünnitusosakond sai omal ajal tuntuks uuenduste poolest. Siit said alguse mitmed muutused, mis on tänapäeval sünnitusabis iseenesestmõistetavad. „Praegu ei kujuta keegi ette, et isa ei võiks sünnituse juures olla või et ema näeb last ainult siis, kui teda tuuakse mähkima,“ rääkis Svetlana.

Põlva haiglas toimus ka Eesti esimene vettesünnitus. Uuendusmeelsus tõi siia sünnitajaid üle Eesti ja ka kaugemalt. „Meie juurde tuldi Saaremaalt ja Tallinnast, hiljem ka Venemaalt. Põlva oli väga populaarne koht, sest siin oli teistmoodi,“ meenutas Svetlana.

Kui Põlva haigla valmis sai, elasid noored ämmaemandad mõnda aega haiglahoones, tänastes päevakeskuse ruumides. Marika meenutas muiates, et vanemõde käis aeg-ajalt kontrollimas, kas tuba on korras. „Kuigi olime juba täiskasvanud inimesed,“ lisas ta.

Sünnitusosakonna sulgemine oli mõlema jaoks väga raske. „See on siiani hinges. See ei lähe kunagi ära,“ ütles Svetlana. Marika sõnul kaotati sellega justkui tööpere. „Olime nii palju aastaid koos. Meil oli stabiilne ja tugev kollektiiv.“

Samas ei kadunud ämmaemanda töö kuhugi, vaid muutus laiemaks. Täna ei tähenda ämmaemand ainult sünnituse juures olemist. Põlva haigla ämmaemandad jälgivad rasedaid, tuvastavad rasedusi, nõustavad raseduse ajal, toetavad raseduskriisi korral, teevad noortenõustamist, sünnitusjärgseid kontrolle ja diabeedinõustamist ning tegelevad naiste tervisega erinevates eluetappides. „See töö käib tegelikult läbi kogu naise elukaare,“ ütles Svetlana.
Marika tunnistas, et sünnitusosakonna kadumise järel oli ambulatoorse tööga harjumine alguses keeruline. „Varem oli valvetöö. Siis tuli hakata iga päev tööl käima ja oma elu teistmoodi korraldama.“
Rääkides tänasest sündimusest, tõdes Marika: „Vanasti öeldi, et lapsed sünnivad armastusest, tänapäeval sünnivad nad rohkem plaanimajanduses.“ Svetlana lisas, et noortel on tänapäeval keerulisem alustada, sest kodu, töö ja kindlustunne ei tule lihtsalt.

Kui oleks võimalus anda sõnum otsustajatele, siis Marika sõnul tuleks rohkem keskenduda peredele, suhetele ja hoolivusele. „Vaja on rohkem headust ja heatahtlikkust, ka meditsiinis. Kui suhtlust ja hoolivust oleks rohkem, oleks võib-olla ka probleeme vähem.“

Lõpetuseks soovivad ämmaemandad tänada kõiki, kes on neid õpetanud ja nende kõrval olnud. Samuti naisi, kes on Põlva haiglat usaldanud. „Aitäh kõigile kolleegidele ja patsientidele. Meenutame ka neid kolleege, keda enam meie seas ei ole. Tänu neile oleme saanud väga palju elu- ja töökogemust!“