40 aastat Põlva haiglas töötanud Eda Mudalomp on rajanud Eesti ühe kaunima maakodu 

Minu jaoks on see olnud lõbus, töökas ja äärmiselt teguderohke aeg. Olen olnud tööl erinevates kabinettides ja mul on alati olnud võimalus õppida uusi asju juurde. Lisaks olen viimastel aastatel käinud ka Räpinas vastuvõtte tegemas, see pakub suurt vaheldust. Seal öeldakse minu kohta: „Oi meie päike tuli“. Tegelikult olengi alati rõõmsameelne ja kuna töötan tihti üksi, siis see võtab intriigide punumise võimaluse ära.

Alustasin Leevi haiglas, minu ema ja vend töötasid seal. Põhikooli lõpus olin veendunud, et minust saab õde. Õpingute järel sain ise valida ja kodukoha haigla kutsus. Sealt edasi viis elu juba Põlvasse.

Ma elan haiglale nii lähedal, 200 meetri kaugusel, et ei näe ennast küll kaugemale Võrru või Tartusse sõitmas. Selles haiglas on minu inimesed, kuigi neid inimesi, kellega koos sai „mägesid” liigutatud, on jäänud järjest vähemaks. Aga nooremaid tuleb järjest peale ja nende ideed on innovatiivsed ja hoopis teistsugused.

Ühiskondlik pool näiteks ürituste korraldamine on andnud väljundi oma teotahet täita. Kuigi ma arvan, et see aeg on läbi, noored peavad hakkama ise mõtlema, mis neid kõnetab.

Eriõde teeb iseseisvaid vastuvõtte. See on justkui õe ja arsti vahepealne amet. Teen vastuvõtte nii laste vaimse tervise õena kui nahakabinetis. Kuna praegu meil nahaarsti pole, siis oma võimete piires võtan vastu ja saan anda perearstile soovituse, millist rohtu võiks patsiendile kirjutada. Ma ise ei saa retsepte kirjutada, vaid saan anda soovitusi. Perearst vaatab üle ja teeb otsuse. Võiks olla, et saaksin lihtsamaid asju kirjutada, aga kindlasti see võimalus tuleb.

Praegu tegelen kõigega, mis puudutab nahahaigusi, kasvajatest kuni küüneseeneni ja suguhaigustega, kuid viimaseid satub meile harva. Siinsete patsientide lõikes on palju seenhaiguste probleeme. Kuid minu lemmikteemad on soolatüükad, konnasilmad, nahamädanikud ja ka puukborrelioos.

Loomulikult oli see suur rõõm, et nii paljude aastate peale on märgatud sinu tegevust. Minu jaoks on see kui elutööpreemia. Siin on loomulikult ka see väike nüanss, et sa pead olema õdede liidu liige ja liidu heaks ka midagi teinud. Olen olnud aastaid piirkonnajuht ja eelmise aasta sügisel sain ka Eesti Õdede Liidu auliikme staatuse. Mäletan siiani seda inimeste heatahtlikust, õnnesoove, lilli. Igati tore aasta oli minu jaoks.

Vahel on juhtunud ka seda, et inimene on käinud oma hädaga paljude doktorite juures ja siis leiab mind üles „Sa said selle tiitli, mõtlesin, et käin sinu juures ka.“ Vahepeal on kasu ka selgitustööst, näiteks rääkisin ülekaalulisele naisele, et võiks ikkagi mõelda kaalukirurgia peale. Selgus, et ta ongi mõelnud, aga ikka jääb midagi puuda, kas julgusest või motivatsioonist. See ei peaks olema minu teema, aga selline vabas vormis vestlus patsiendiga on sageli väga tõhus. Õe peamine ülesanne ongi patsiendi nõustamine.

Suhtlus inimesega on kõige alus. Ma räägin alati ka muudest asjadest. Kui inimesel on olnud kaotus, siis tunnen kaasa. Kui rõõm, siis rõõmustan koos temaga. Inimlikkus ja kaastunne on see, mis liidavad. Seetõttu kuulen sageli, et oli väga meeldiv kohtumine ja lubatakse kindlasti vajadusel tagasi tulla.

Ma lähen iga päev hea meelega tööle. Mulle meeldib mu töö. Mõnikord olen küll õhtuks ikka väsinud, kui neljapäeval käib 20 minuti kaupa 20 inimest läbi, siis tunnen end natuke väsinult. Kui inimene tahab rääkida ja tuleb järjekorraväliselt, siis ma kuulan ta ära, ma ei saada teda minema.

Vaimse tervise vallas saavad paljud mured alguse kodust, kui kodune olukord ei võimalda õppida, süüa, magada, siis on selge, et see mõjutab hakkama saamist. Näiteks, kui laps ei viitsi õppida või kooli minna, siis on see hoopis midagi muud kui ärevus. See on laiskus ja siin mina aidata ei saa, kuigi püüan motiveerida.

Kogemus oli erakordne. Üks asi on vaadata seda telerist ja teine asi olla kohapeal, aga seda pean küll ütlema kriitikutele, kes halavad, et käivad seal rahva raha eest prassimas, siis midagi sellist pole. Vastuvõtud ongi sellised ja vabariigi aastapäeva vastuvõtt peabki olema esinduslik. Kleidi kohta võin öelda seda, et enne minekut vaatasin eelnevaid vastuvõtte ja lugesin etiketti. Fokini kommentaarist sain teada õhtul hotellitoas. Muidugi olin õnnelik ja saatsin kommetaari edasi minu poja ämmale, kes oli selle kleidiga väga palju vaeva näinud.

Meid esitas külavanem, kevadel tuli komisjon ja jaanilaupäeva õhtul helistas komisjoni esimees, et meid on esitatud presidendi auhinnale. See on see töö, mis ma olen oma kätega teinud. Olen siin rüganud aastaid ja uhke saavutatu üle. Usun, et see on vääriline tunnustus kõige selle vaeva eest.

Vesteldes presidendiproua Sirje Karisega uuris ta: „Kas meil millekski muuks ka aega jääb?“ Vastasin, et tööl käime.

Oleme siin talus tegutsenud 19 aastat, enne seda oli siin võsa sisse uppunud maja. See muru niitmine, mida mu mees on viimased 17 aastat teinud igal nädalavahetusel, on nüüd suuresti asendatud roboti tööga. See oli muidugi naljakas ka – mees nädal aega ei teinud muud, kui kritiseeris roboti tööd. Nüüd on ta muidugi rahul, aga trimmerdamist ja ka murutraktoriga niitmist on ikka veel päris palju, sest pinda on 1 hektar.

Lillepeenardega on muidugi selline lugu, et seal pead iga päev midagi tegema. Ei saa asja käest lasta, sest siis ongi palju tööd. Kui hoiad kätt pulsil, siis see töö ei tapa. Aed on minu teraapiafond, jõusaal ja Võhandu jõgi spaa. Tunnen ennast siin hästi. Lisaks aiale meeldib mulle väga metsas seenel käia, hoidiseid teha ja kokata.

Alguses kõik käis katse-eksituse meetodil. Istutasin, järgmine aasta istutasin ümber. Olen küsinud nõu „aiajumal” Reet Palusalult – tema aitas luua umbrohuvaba peenra, Võru paradiisiaia omanikult Marje Pettailt ja kodukülast pärit Lilli talu perenaiselt Anne-Ly Kütilt. Nad on kõik olnud head nõuandjad.

Mulle meeldivad väga ka killustikuga kaetud peenrad, kus kasvavad elupuud, hortensiad ja madalad põõsad, aga see kahjuks minu maastikuga ei sobi, see on selline linnaaia kujundus.